Wednesday, August 15, 2012

Euroopa suurim kivitaimla Orul

Aedniku imetöö Oru kõrge kalda nõlvakul. 100 taimeliiki kolmel kaljuimitatsioonil. Aiakultuuri saavutusi presidendi suveresidentsis.

Uue vaatamisväärsusena on Orul, presidendi suveresidentsi pargis, äsja valminud omapärane iluaed - kivitaimla. See asub kõrge Oru kalda nõlvakul, otse vastu merd, võttes oma alla umbes 5 ha suuruse maa-ala. Taimla rajamistöö sellele kohale kestis läbi kahe aasta. Asjatundjad nii kodu- kui välismaalt, kes taimlaga jõudnud tutvuda, kinnitavad nüüd, et Oru kivitaimla on kahtlemata suurim ja ilusam paekivitaimla kogu Euroopas.

2 aastat kestnud ehitusöö.
Kivitaimla rajamise mõte tekkis presidendil. Oru praegusel kujul ülesehitajal, ühenduses sooviga luua sellest küljest juurdepääs merele trepi näol. Kutsuti kohale asjatundjad, kes pidid selgitama mõtte teostamise võimalusi. Nende ühine otsus oli, et kivitaimla asutamine sellele kohale ei ole võimalik, kuna on varisev. See otsus ei suutnud aga presidenti loobuma oma kavatsustest.
"Kui kallas on varisev, siis tuleb kindlustada", väljendas ta tookord oma arvamist Oru aednikele. Ning viimased said peagi käsu, alustada kivitaimla rajamistöödega. Esimeseks tööks selle juures oli kaldale kindla tugimüüri ehitamine.
Viru rannikule on iseloomustav kõrge, looduslik paekallas, nagu see rikkumatult esineb vaid vähestes kohtades Euroopas. Liivaste aladega vaheldub see kallas ainult jõesängide ümbruses. Oru liiva- ja savikalda põhjuseks on sealt läbivoolav Pühajõgi. Tõeliselt see kallas ongi varisemisohus, sest sügiseste tormidega uuristab meri savikallast alt, ning aja jooksul vajub kogu ülemine, liivakihtidest kallas allapoole.
Varisemisoht tugimüüriga välditud, ilmnesid taimla ehitamisel aga uued raskused. Kalda see osa osutus otse harukordselt vesiseks ja soiseks. See saab mõistetavaks, kui selgub, et kivitaimla alla ettenähtud maa-alal leidub mitte vähem kui 60 allikat!
Nõnda tuli maa-ala veel, põhjalikult kuivatada, allikaid kinni püüdes ja trenaažidesse juhtides. Edasi muudeti ühtlasemaks kalda pinda, milleks ülemist liivakihiosa maha kaevati, lohkusid aga sama liivaga täideti.
Alles pärast seda võis alata kiviplokkide ehitamine ja neile taimede istutamine, milline töö viidi läbi kolmes järgus.

100 kodumaa taime kividel.
Kivitaimla 5 ha suurusel maa-alal koosneb kolmest suurest kaljude imitatisoonist. Taimla asub merepinnast 32 m kõrgel, tal on 172 astet ja tema rajamiseks kulus 800 kantmeetrit kive.
Taimeliike leidub kivitaimlas üle 100. Kõik kodumaa taimed, mis üldse kividel kasvavad.
"Meie ei tahtnud tuua eksootikat siia põhjamaa kargele rannikule", jutustab kivitaimla tegelik rajaja, Oru aednik E. Leemets. "Kivitaimla on sama looduslik paekallas, ainult stiliseeritud kujul. Ja suurte kiviplokkide ühendamisega on püütud anda ka edasi seda kalju ürgset jõudu, mis on omane Viru kõrgele paekaldale üldse."
Nende saja kodumaa taime istutamisega kividele on saavutatud küllalt värvikirev efekt. Muidugi on äsjaistutatud taimestu veel nõrk ja pääseb täielikult mõjule alles paari aasta pärast. Iga taim on varustatud tema ladinakeelse nimetusega. President K. Päts omab muidu silmapaistvaid teadmisi botaanika vallas ja omaaegse Soome presidendi P. Svinhufvudi külaskäigul Orule aastaid tagasi vestlesid mõlemad riigijuhid lossi iluaias elavalt taimede sugukondadesse kuuluvuse üle.



Kolmest kinnipüütud allikast on kivitaimlas moodustatud miniatuurne kosk, mis langeb paekividest kujundatud basseini ja suubub sealt maa alt merre. Allikate rohke rauasisaldusega vesi on paepinna värvinud huvitavalt roostevärvi kollaseks, mis hallis pinnas pakub meeldivat vaheldust. Basseini kaldale on seatud üles kunstnik A. Jasmini naisfiguur, kuna basseinis ujuvad veekasvude vahel kuldkalad.
Ümbrusega hästisobivad ja imposantsed on ka põlised paekivipingid, mis on ehitatud suuremate, varjupakkuvate puude alla. Ülalt kaldalt viib alla mereranda kaunilt looklev paekivitrepp.
Merelt vaadates jätab stiliseeritud paekivikallas tõesti vägeva ja nõiduslikult ilusa mulje.

Orul võrsub tammik.
Aiakultuuri alal pole Orul äsjavalminud kivitaimlaga aga öeldud veel kaugeltki viimane sõna. Uusi ideid ja kavasid on teostamisel rohkesti.
Nii on presidendi käsul praegu istutamisel tammik. Tammehiied on vanade eestlaste poolt austatavateks pühapaikadeks. Viimasel ajal on neid aga eriti põhjaranniku maadel järjest vähemaks jäänud ja tammesid esineb meie metsades üldse harva.



Sajast noorest tammevõsust peab nüüd võrsuma Oru tammik.



Karukujudega kaunistatud peavärava kõrvale on rajamisel viljapuuaed, kus leiduvad pea kõik meil leiduvad viljapuudesordid. Teisel pool asub suur puukool, mis on mõeldud jaolt ka õppeotstarbeks lähedal asuva Oru kodunduskooli tarvis.

Iluaedniku kavatsusi on lossi parki, ühele kõrgemale ja kuivemale maa-alale, luua nõndanimetatud nõmme-aed, kus kasvaksid ainult nõmme liivasel pinnal kohanevad omapärased taimed. Pühajõe saarekesele pargis tahetakse luua väikene "jaapani-aed", eksootilise loodusetükiga.

Juba looduslikult erakordselt kaunis Oru ümbrus on kunstnike hoolitseva käe all kujuneneud tõeliselt paradiislikuks oaasiks keset lagedat ja karmi paepealset.

"Esmaspäev" nr. 31, 5. august 1939

Pühajõe

Vaade Pühajõe kirikule möödunud sajandi esimesel poolel
Pühajõe küla mainitakse esmakordselt vanimas Eestimaa külade loendis "Liber Census Daniae" 1241.a. suurusega 6 adramaad. Küla on säilitanud oma nime tänaseni, kuid seda on eri aegadel kirjutatud mitmeti: Puicke, Puiggecke, Peigge, Pyhajok, Pühhajöggi jne.

1346. aastast pärineb teade, et kalastusõigus Pühajões on teiste hulgas kuulunud ka Kukruse mõisale. 1426.a. läks küla Kärkna kloostrilt Narva foogti valdusse.
1583. aastal oli külas 3 adramaad, üks veski ja küla kõrval veel midagi mõisataolist. 1585.a. kuulus küla Heinrich Martensile. 1619.a. läänistati küla Narva linnapeale Daniel Brandtile. 1635.a. andmeil kasutasid küla lähismetsi ümberkaudsed mõisad ja külad.

Pühajõe mõisa juures oli vana kabel (ehitatud arvatavasti XV saj. teisel poolel), millest kujunes Jõhvi abikirik. Rootsi ajast on Pühajõe kiriku kohta teada, et 1650-1652 oli selle diakoniks Erich Michaelis Langitus. 28. juulil 1654 sai Pühajõe aga iseseisvaks koguduseks, mille diakoniks oli Hans Jacobus.
Pühajõe küla suuruseks oli 1636. aastal 10 talu viiel adramaal ja 1688.a. 17 talu viiel adramaal. 
Pärast Põhjasõda oli külas 1726. aastal 9 talu 40 elanikuga. On teada ka peremeeste nimed. Kubja Hannus, Weike Hans, Jürri Mart, Kubja Rein, Erika Pertell, Ericka Jürri, Wanna Niggolas, Oddra hannus ja Piema Mart.
Küla kuulus Pühajõe mõisa alla, mille omanikuks oli endiselt perekond Brandt. 1744. aastal oli külas 7 talu kokku 61 elanikuga ja 1750. aastal 9 talu 79 elanikuga.
1788. aastal mainitakse esmakordselt Pühajõe kiriku juures (mis oli vahepeal taas saanud Jõhvi abikirikuks) asuvat kooli. Koolmeistriks oli arvatavasti köster Sankmann. Järgnevatest koolmeistritest on teada Carl Masing, Karel Viller(t), Peeter Simon ja Juhan Simon. Õpilasi oli koolis 14-44 ja kool lõpetas oma tegevuse 1861. aastal.
1836-1838 ehitati senise puukiriku asemele kivist kirik. Ehitusmeistriks oli Madis Strauch, Künnapõhja talupidaja ja hilisem Päite koolmeister.

Pühajõe kirik tänapäeval

1844. aastal sündis Pühajõe külas ärkamisaja nimekas kultuuritegelane Abram Simon. 1863. aastal asutas ta Pühajõe kiriku juurde 12-liikmelise meeskoori, kes esines sama aasta septembris kirikus 6 koraaliga ja käis 1869. aastal esimesel üldlaulupeol.
XIX sajandi 60-ndail aastail algas talude päriseksostmine ka Pühajõe külas. 1896. aastal oli siin 17 talu.

Pühajõe küla Nõmmelohu talu 1913

Eesti Vabariigi päevil võttis külarahvas aktiivselt osa Voka ja Toila ühiskondlikust elust. Pühajõe küla ise oli põhiliselt usuelu keskuseks. 1936. aastal oli Pühajõe koguduse köstriks Richard Tormis, kelle poegi Ennu ja Veljot mäletavad mitmed praegusedki külaelanikud.

Pühajõe org 1935. aastal. Paremal Sillamägi talu hooned.

1938. aastal tähistati Pühajõe uue kiriku 100.a. juubelit ja järgmisel aastal sai Pühajõe taas iseseisvaks koguduseks, mis lõpetas oma tegevuse 1967. aastal.
1989. aastal oli Pühajõe külas (koos endise Voka külaga) 151 elanikku, neist kuni 16 aastasi lapsi 32 ja pensionäre 41. Seega võib Pühajõed pidada ümbruskonna elujõulisemaks külaks.

Märt Mõtuste
artikkel ilmus ajalehes "Leninlik Lipp"
28. juulil 1990

Tuesday, August 14, 2012

Oru park ja promenaad

Oru park Toilas on küllap üks kuulsamaid Eesti parke oma värvika ajaloo ja kauni maastikuga. Kuigi Oru loss ootab endiselt ülesehitamist, ei jää nüüdisaegne Oru park alla kunagistele hiilgeaegadele 19. sajandi lõpul ning enne Teist maailmasõda.

Kui Grigori Jelissejev 1897. aastal omandas Pühajõe suudmes kõrgel Soome lahe kaldal maad, siis oli tal tahtmine rajada siia luksuslik suvitusvilla, mis suudaks võistelda kuulsate puhkajate mekadega nii Prantsuse Rivieral kui ka Itaalias. Itaalia mägistest vaadetest inspireerituna laskis suurkaupmees projekteerida renessanssvillasid jäljendava maja, mis oma suuruse ja toretseva laadi tõttu teenis endale lossi nime. Kolmekorruseline kivihoone valmis 1899. aastal.
Villa ümbrus pidid olema samuti esinduslik. Selleks tellis Jelissejev pargiprojekti Georg Kuphaldtilt, kes oli 19. sajandi Venemaa keistririigi väljapaistvamaid maastikuarhitekte. Tema juhendamisel oli valminud mitu tsaariperekonna esindusaeda.
Kuphaldti pargi plaan
1900.-1901. aastal valmis Kuphaldtil pargi plaan, mille elluviimist ta ise korraldas. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses valitses parkide rajamisel eklektiline stiil, mis väljendus eri ajastute kaunite võtete liitmises ning tihti võib-olla liiga luksuslike ja toretsevate aedade ehitamises. Lig 90 ha suuruse Oru pargi on kujundaja lahendanud samuti eri stiilides: nii on lossi lähiümbrus kujundatud Itaalia renessanssaedade eeskujul, kus pügatud hekkidest mustrid moodustasid uhkeid ornamente. Lossi lõunaküljele rajati kaupmeheproua soovidele vastu tulles nn. Vanaemakese aed, kus õiteilu pidi jätkuma varakevadest hilissügiseni.
Lossikompleksist ei puudunud ka tollal iga mõisa juurde käinud eksootiliste taimede kasvuhoone, kust taimed suveajaks lossiaeda tõsteti. Nii oli rahva seas kuulda lugusid Jelissejevi pargis kasvavatest palmidest, agaavidest ja teistestki eksootidest.

Vaade Oru lossile Lipumäelt möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel. Vasakul papliallee.
Georg Kuphaldt, kes täitis küll nõudliku tellija erisoovid, hindas enam maastikuparki, mille kujundamises oskas ta suurepäraselt ära kasutada Pühajõe imleist orgu, vaateid merele ja vastaskaldale. Pühajõele rajati paisjärv, millel oli soovi korral võimalus paadisõitugi teha. Parki aga rajati elegantselt looklevad teed, mis olid mõeldud nii ratsutamiseks kui jalutamiseks; neli silda üle Pühajõe, millelt võis imetleda Pühajõe kärestikulist voolu, eriilmelisi pargi väikevorme: paviljone ning grotte; kaunite vaadetega kohtadele paigutati graniidist istepinke. Elu Orul käis toretsedes, mis pidi demonstreerima kaupmehe rikkust.

Ent ükski hiilgeaeg ei kesta enamasti kuigi pikalt. Nii juhtus ka Oru lossi ja pargiga. Oktoobrirevolutsiooni järel emigreerus Jelissejev Prantsusmaale ning jättis Oru lossi koos pargiga oma volinikule valvata. Seejärel aga hakkas loss lagunema ning park metsistuma. Kurvad teated mahajäetud lossi kohta ilmusid tolleaegses ajakirjanduses korduvalt, juhtides üldsuse tähelepanu unustatud, kuid siiski ühele kaunimale kohale Eestimaal.
Nii otsustasid Eesti suurtöösturid 1934. aastal teha žesti ning ostsid Oru lossi koos kõrvalhoonete ja pargiga ning kinkisid vabariigi presidendile suveresidentsiks.

Presidendi residentsiks ümberkorraldamisel oli juhtarhitekt Roman A. Koolmar, kelle kavandite järgi ei rekonstrueeritud mitte ainult loss, vaid ehitati välja ka paljud pargirajatised: Neidepangale Nõiametsa paviljon, lossi ette terrassile kalade purskkaev, sillad jm. Hävinud paistiigi asemele rajati kolm kalatiiki, mida täitev allikas kaunistati Ferdi Sannamehe skulptuuriga "Narkissos". Lossi peaväravaid hakkasid kaunistama Herman Halliste karuskulptuurid.
Lossi lähiümbrus kujundati ümber kauniks kolme purskkaevuga iluaiaks, kus itaaliapäraste mustrite asemel valitses range korrapära lillepeenarde ja murude paigutuses. Lillepeenraid aitasid kujundada Saksamaa spetsialistid, eelkõige Berliinis asuvast Späthi aiaärist, kust saadi suures valikus lilleistikuid, muu hulgas eriti arvukalt roosisorte. Rooside seas oli ka mitusada istikut hübriidroosi "Staatspräsident Päts", mille aretas Wiegant Bad Sodenis Saksamaal. See merevaigukollane roosaka varjundiga või kahvatukollane roosaka varjundiga, hästi lõhnav, tugevakasvuline ja lõikelillena kauem säiliv roosisort pälvis presidendi aias suurt tähelepanu.
Presidendil oli pargi ümberkorraldamisel kindlasti oma mõju. Nii valmis pargi kirdenurka mere kaldale kiviktaimla, mille rajamist pidasid spetsialistid pinnase ebastabiilsuse tõttu peaaegu võimatuks. President Pätsi soov oli aga siiski kindel - kiviktaimla jaoks ehitati mere äärde kaldakindlustus ning seejärel harukordselt suur ja stiilne paekiviterrassidega kunstnõlv, kuhu rajati stiliseeritud aed, mis sümboliseeris kivist ja võimsat põhjarannikut.

Kiviktailma Nõiametsa all
Seegi aeg jäi lühikeseks kauniks viivuks sajandivanuses pargis. Teise maailmasõja käigus hävis enamik hooneid, tugevalt sai kannatada park.

Nõukogude ajal sai Oru pargist Toila-Oru. Looduskaitsealune park kuulus Kohtla-Järve rohelise vööndi metsamajandi alla. 1960. aastatel hakati tegelema pargi korrastustöödega. Kõrvaldati varemeid, korrastati terrasse ja treppe, rekonstrueeriti Allikakoobas, ehitati laululava.

1958. aastal asus Oru pargitehnikuga tööle Valev Meriste. Keerulise elukäiguga mees oli suur dendroloogiahuviline ning entusiastlik pargipuistu korrastaja ja uuendaja. Tema eestvõttel rajati 1960. aastal Pühajõe kõrvalisemasse jõekääru 0,3 ha suurune Saviaugu puukool, kus kasvatati puittaimi pargi uuendamiseks ja ka müügiks. 
Saviaugu puukooli ülesanne oli uute liikide introdutseerimise kõrval täiendada ka pargi mitmekesist puistut, millest osa oli huku äärel ja vajas kiiresti päästmist. Puukooli esimeste aastate jooksul kasvatati seal üles enam kui 600 mitmesugust puu- ja põõsaliiki ning nende vormis, sh. 80 okaspuuliigi ja -vormi.
1964. aastal alustati puukoolis okaspuude vegetatiivse paljundamise katseid, kasutades tolle aja kohta uusimat tehnoloogiat ja paljundusvõtteid, mis suures osas õnnestusid. Järeltulevatele põlvedele jättis Meriste mõtte: kes vegetatiivse paljundamisega tahavad jätkata, neil peab olema teadmiste ja oskuste kõrval veel püsivust ja hoolt, aga samuti huvi ja armastust selle töö vastu. Kellel need omadused puuduvad, on parem näpud vegetatiivsest paljundamisest eemal hoida.
1967. aastal koostas Nora Tammoja endise viljapuuaia asemele dendropargi projekti, mida hakati järgnevatel aastatel innukalt ellu viima. Nii rajati terrassilise ülesheitusega kolme hektari suurune rikkaliku puittaimede kollektsiooniga ala. 1972. aastal kasvas Valev Meriste andmetel pargis 264 taksonit puittaimi.
1976.-1977. aastal koostati põhjalik Toila-Oru pargi rekonstrueerimisprojekt, milles olid ette nähtud mahukad taastamistööd: teede ning sildade ehitamine, üksikobjektidest groti, Nõiametsa paviljoni, komandandimaja platsi korrastamine, laste mänguväljaku ehitus jm. Hulk kavandatud töödest teostati, paljud jäid ootama paremaid aegu.

Park ja promenaad. Metsamajanduse struktuuri ümberkorralduse tõttu läks park Toila metskonna liitmisel algul Jõhvi metskonna alluvusse; 1997. aastal aga omakorda Kohtla metskonna haldusalasse. Mida on pargis tehtud viimasel kümnendil?
1997. aastal koostati Oru pargi maastikukaitseala kaitse-eeskiri, mis andis pargile tagasi ka tema ajaloolise nime Oru park. Oru pargi maastikukaitseala on loodud ajaloolise väärtuse ja mitmekesise reljeefiga pargimaastiku hoiuks. Esmatähtis on kahtlemata hooldus. 75,4 ha suurune park on üks Eesti suuremaid maastikuparke, sellest tuleneb suur töömaht. Järjekindlat sagedat niitmist vajab 56,9 hektarit, sestap tuleks kevadsuvel niita umbes 200 hektarit.
Unustada ei saa ka pargi väikevormide, hekkide ja lillepeenarde hooldust, prügikoristust ning talviseid raietöid. Viimastel aastatel on pargi hooldamist toetanud eelkõige keskkonnainvesteeringute keskus, riigimetsa majandamise keskus ja Toila vallavalitsus. Kuna tegu on riigi omandis oleva kaitsealuse maaga, haldab parki riiklik looduskaitsekeskus, kes ühtlasi otsib raha pargi hooldamiseks.
Oru pargis saavad kokku ja arenevad eri ajastud. Praegustele ja tulevastele pargis käijatele on tähtis alles hoida ajalooline miljöö, unustamata ajastutruud hooldust. Nii on jätkatud kunagiste pargirajajate ja -korrastajate tööd. Maastikuarhitekt Sulev Nurme projektide alusel on korrastatud lossiplats, rajatud laste mänguväljak, plaanis on rajada jaapani aiakunstist inspireeritud kivide aed.

Üks Oru pargi väärtuslikke tahke on olnud liigirikkus. Parki rajades kasutas Kuphladt taimestamisel oskuslikult võõrliike. Samuti toodi enne Teist maailmasõda siia Euroopast suur valik ilupuid ja -põõsaid. Valev Meriste panus on suurendanud pargis kasvanud taksonite arvu ligi 800 puittaimeni.
Viimastel aastatel on taas rohkem tähelepanu pööratud pargi täiendamisele mitmekesiste puude ja põõsastega - dendropargi korrastustööd võimaldavad parki arendada.

Esimene promenaad 1997. aastal
Et parki tutvustada, korraldatakse igal aastal Oru pargi promenaadi pidustusi - tänavu juba 11. korda. Selle siht on hoida aus looduse ilu ja harmooniat, olla osake sellest kaunist maailmast, anda omalt poolt vastu üks kena õhtu ilusate lilleseadete ning suurepärase muusikaga.

Promenaad 2006. aastal. Peaesinejateks olid sel aastal Anneli Peebo ja Marko Matvere.


Maire Uustal
artikkel ilmus ajakirjas "Eesti loodus"
septembris 2007

Thursday, August 9, 2012

Jelissejevid. Legendid ja tegelikkus.

Ülemöödunud sajandi lõpus laskis Peterburi suurkaupmees Grigori Grigorjevitš Jelissejev ehitada Orule suvituslossi ja selle ümber pargi rajada. Oru lossi ehitajast ja tema perekonnast on tekkinud hulgaliselt legende, milles peitub nii tõtt kui ka juurdemõeldut. Milline aga oli selle perekonna lugu tõeliselt, sellest siis järgnevalt Oru lossi ehitaja vanema poja Grigori tütre Anastasia mälestuse jt. materjalide põhjal.


Grigori Jelissejevi portree
 Jelissejevite perekonnalugu algab 1812.a. talvega Jaroslavlis. See oli krahv Šeremetjevi mõis, kuhu oli tulnud külalisi. Peolauas pakuti neile värskeid metsmaasikaid. Külalised olid väga imestunud ja pärisid, kust on talvised maasikad pärit. Peremees laskis kutsuda aedniku, kes oskas talvetingimustes marju kasvatada. See oli Pjotr Jellissejevitš. Kiitustest meelitatud krahv otsustas aednikku tänada ja küsis, mida ta sooviks. Loomulikult küsis Pjotr teoorjusest priikslaskmise kirja, mille ta ka sai.
Sama aasta suvel oli Pjotr Peterburis, müügikast kaelas, ära ajamas ja pealinna eluga tutvumas. Varsti avas ta Politsei silla juures müügipunkti. Koht osutus väga soodsaks ja kauplemine edenes nii, et 1821. aastaks avas taiplik ja ettevõtlik Pjotr oma kaupluse ja laod. Ta tõi välismaalt partiide kaupa veine sisse ja sai tuntud kaupmeheks. Tema korralikkus ja ausus tõid talle tubli kaupmehe maine. Vähene kirjaoskus ei seganud teda ja ta sõlmis kaubandustehinguid väga osavalt. Oma kolmele pojale pärandas ta soliidse kaubandusettevõtte. Tema tööd jätkanud pojad laiendasid ettevõtet. Alates 1843. aastast hakkasid vennad Grigori ja Pjotr ettevõtet nimetama "Vennad Jelissejevid", mis sai kuulsaks kogu kaubandusmaalimas. Firma algkapital oli 7-8 miljonit rubla.
Vendade Jelissejevite tööarmastus ja kaupmeheanne võimaldasid neil lühikese ajaga luua sidemed suurimate kaubanduskeskustega Prantsusmaa, Inglismaal, Saksamaal ja Itaalias, Hispaanias. Veine ja koloniaalkaupu vedas firma vastloodud laevastikku kuuluvate kiirete ja hea kandevõimega laevadega Venemaale. Soetati ka omad veinikeldrid Madeira saarel ja mujal. Oli aastaid, mil firma ostis kokku prantsuse veine valmisstavate piirkondade kogu saagi. Kaubeldi veel puuviljade, kohvi,  kondiitritoodete ja juustuga. Peterburis ehitati avarad veinikeldrid, omad kompveki- ja kalatsehhid. Toiduaineid veeti kokku kogu maailmast. Üksnes riigilõivu maksti aastatel 1903-1913 11 miljonit rubla.

Grigori Jelissejev elas oma palees Fontanka 64
Firma "Vennad Jelissejevid" maailmakuulsus aina kasvas tänu täpsele ja korrektsele kauplemisele. Teda seati eeskujuks kui kindlat partnerit. "Vennad Jelissejevid" olid tõusnud Peterburis teisele kohale Apraksinite järel.
1892. aastal suri Grigori Petrovitš Jelissejev ja firmat hakkasid juhtima tema pojad Aleksandr ja Grigori. Viimane jäi aga varsti firma ainujuhtijaks. Ka Grigori Grigorjevitš Jelissejev ajas asju väärikalt, arendas edasi kodumaist veinitööstust ja rajas istandused Krimmis, kus kasvatati parimaid sorte viinamarju. Orlovi kubermangus asutas hobusekasvanduse, ainuüksi Peterburis oli ta lasknud ehitada 17 mitmekordset üürimaja. Möödunud sajandi algul avatud kolm Jelissejevi kauplust - Peterburis, Moskvas ja Kiievis - olid tol ajal ennenähtamatud mitte ainult Venemaal. Ajakirjanduse andmeil ei olnud kusagil Euroopas akuplustes saavutatud niisugust ruumikust, mugavust, sisustust, kaupade valikut ega teeninduskultuuri. Kauplustel olid avarad abiruumid, laod, keldrid ja jääkambrid. Hiigelsuure majapidamise heaks töötasid oma töökojad, veokid. Tagatud oli alati kaupade suur valik ja kõrge kvaliteet, mis tõi kokku hulgaliselt ostjaid.

1900 Jelissejevi auto koos autojuhiga
1912. aastal tegi Jelissejev oma vanemale pojale Grigorile ettepaneku võtta miljon rubla pöuss piiramatul hulgal krediiti ja asuda Ameerika Ühendriikidesse, et avada seal Jelissejevi kaupluste võrk. See tähendas, et juba oli firma võõimuses võistelda meretaguse kaubandusega, jätkus raha, kogemusi ja mis peamine - oli tehrnoloogia, mis võimaldas näidata firma kaupluste eeliseid. Ent poeg ei võtnud seda ettepanekut vastu. 
Kuidas aga oleks kujunenud firma tulevik, kui ükski viiest pojast oleks asunud isa jälgedesse?
Kahtlemata olnuks firma tegevus ulatuslikum, kui juht poleks sattunud armastuse võrku. Grigori armus rikka juveliiri abikaasasse, kes ka omakorda kiindus suurkaupmehesse. Jelissejev oli siis üle 50 aasta vana ja hiline armastus niivõrd jõuline, et selle tagasitõrjumiseks ei piisanud kogu pere ponnistustest. Kui Jelissejev tuli naise, õlletehase omaniku Durdina tütre Maria käest lahutust küsima, sai ta kindla vastuse: "Mingi raha eest ei müü ma oma armastust maha!". Kuid Grigorit ei suutnud peatada ka naise ähvardus end tappa. Ta läks ikkagi väljavalitu juurde. Maria hüppas Neevasse - ta toodi sealt välja, ta lõikas endal veenid läbi - jälle ta päästeti. Lapsed mõistsid isa üksmeelselt hukka. Vanim poegadest, Grigori, loobus isa kingitud 12-toalisest luksuskorterist. Pealinnas kasvas skandaal ja ajalehed kubisesid kõmulistest artiklitest. Kõik see toimus 1914. aastal. Ka alanud sõda ei suutnud "surmani kinnitatud armukolmnurka" lõhkuda.
Järelevalvest hoolimata leidis Maria võimaluse end käterätikutega üles puua. Pojad matsid ema ja ütlesid avalikult lahti pärandusest. Isa aga kihlus oma armukesega kaks nädalat pärast naise matust ja varsti sõitis noorpaar Pariisi.
Grigori Jelissejev suri 1942. aastal 84-aastasena Pariisis ja on maetud sealsele kalmistule.

Jelissejevid Oru lossi terrassil
Grigori ja Maria Jelissejevil oli 5 poega ja tütar. Vanim lastest oli Grigori, kes lõpetas sõjameditsiini akadeemia ja oli kirurg. Esimese maailmasõja puhkedes siirdus ta rindele ja tuli sealt tagasi 1918. aastal. Ta asus kirurgina tööle Leningradi haiglas. 1934. aastal saadeti ta koos perekonnaga asumisele Ufaasse. Kohe asus ta tööle Ufaa meditsiiniinstituudis, kus ta kujunes selle õppeasutuse suurepäraseks lektoriks, kelle auditoorium oli alati puupüsti tudengeid täis. Üliõpilaste eriline poolehoid soodustas sellise lektori ebasoosingusse sattumist juhtkonna silmis. Ta vallandati instituudist. Järgnes töö haiglas kirurgina. Ka siin kujunes õnnetuseks asjaolu, et ta oli liiga hea kirurg. 1937. aastal sulgusid vangilaagri väravad tema selja taga. Mõni päev hiljem vangistati ka tema abikaasa, kes pärines rikkast Hammerite perekonnast. Vabaks jäi nende tütar Anastasia. Tema vanemad surid vangilaagris.
Lastest olid järgmised Sergei ja Nikolai. Esimene neist oli idamaade uurija ja teine jurist. Mõlemad sõitsid pärast veebruarirevolutsiooni Prantsusmaale ja on maetud Pariisi lähedale vene kalmistule.
Poeg Aleksei olu insener, tema saatuse kohta puuduvad andmed.
Noorim poegadest oli Pjotr, kes vangistati 1937. aastal ja suri vangilaagris.
Lastest noorim oli tütar Marietta, kes 1917. aastal oli 17-aastane. Ta kihlus pärast revolutsiooni junkur Andreiga, kes kuu aega hiljem vangistati ja sai varsti praamil koos teiste junkrutega surma. Marietta suri hiljem Moskvas.
Jelissejevite suguvõsa järeltulijaid elab praegu Prantsumaal, Šveitsis ja USA-s.
Võimsast sugupuust on aga imekombel Peterburis Vassili saarel ühel endisel Jelissejevi maja väravakaarel säilinud aadliseisust tõendav lihtne vapp: "Grigori ja Pjotr Jelissejevid" - "Vendade Jelissejevite" firmat tähistavate tähtedega "G.P.E."
Kui Peterburis hakkavad paljude tsaariaegsete kaupmeeste nimed inimeste mälestustes tuhmuma, on endine Jelissejevi kauplus on jäänud ikka "Jelissejevi kaupluseks".

Jelissejevi kaubamaja Peterburis tänapäeval


Märt Mõtuste
artikkel on ilmunud ajalehes "Videvik" 1990-ndate aastate lõpus
 

Wednesday, August 8, 2012

Toila pritsimaja ehitamisest

1902. aasta suvel põles Toila mõisa viljarehi ja Toila tuletõrje oli seda kustutamas. Tolleaegne Tuletõrjeühingu esimees oli Andreas Brückmann, rahvuselt lätlane. Tuletõrjel tekkis idee endale maja ehitama hakata. Brückmann, ärimees ja omades hea suuvärgi, noris Järve mõisaomaniku v. Theeni käest, kellele kuulus sel ajal Toila mõis, kus tuletõrje 1902.a. tuleõnnetuse puhul abiks käis, pritsisara ehitamiseks palke ja ka maaplatsi maja alla. Küla vahel oli üks kitsas riba maad. Theen kinkis selle seltsile ja kuigi palju palke. See maariba vahetati Adam Sarapiga ühe neljakandilise maatüki vastu tema karjakoplist, kuhu siis maja kavatseti ehitada. 

Toila Pritsijaoskond demonstreerimisel 4. augustil 1929.a.
Kõik selleks ettevalmistamine ja ehitusmaterjali juurde muretsemine võttis aega. Nii saadi ehitust tegelikult alustada 1904. aasta kevadel. Ehitama palgati Abram Kreismann, Johannes Kokkamaa ja Madis Kruut. 1904. aastal algas Vene-Jaapani sõda ja suvel mobiliseeriti Toilast osa tagavaraväelasi sõtta. /.../
Mobilisatsiooni päevaks oli pritsimaja juba katuse all, põrandaid, lagesid, uksi ja aknaid veel ei olnud. Üks ehitajaist, Kokkamaa, läks sõtta, aga Kreismann ja Kruut tegid maja valmis.

(Hans Kalle mälestustest)

Voka valla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu Toila kogu vararaamatus leht 10 on kirjas:
1904 omandatud pritsimaja, palkseintega, ühekordne, hind 10000 kr. ja 1928 omandatud pritsikuur, laudehitus, paasist otsehtiusega, hind 805,10 kr. seisuga 1. jaanuar 1940.a.

Toila pritsimaja, tuletõrjemaja, seltsimaja enne 1934.a.
1953 või 1954 on peale põhjalikku remonti hävinud tulekahjus lava, raamatukogu ja saali osa. Säilinud on taastatuna jalutusruumi ja teiste kõrvalruumide osa. (tulekahju aeg on vaidlusalune)

Viru suvitusrand

TOILA

Oma haruldaselt kauni looduse ja kõrge seisukoha tõttu merepinnast, mille tagajärjel õhk iseäranis kuiv ja kosutav, on Toila-Oru väljapaistvam suvituskoht Eestis.

Toila asub Jõhvi jaamas 8 km põhja pool, Soome lahe kõige kõrgemal kaldal. Maariba kõrge merekalda ja ranna vahel, mis kaetud lehtpuumetsaga ja muruplatsidega, on nagu loodud suvitajaile jalutus- ja puhkekohaks. Äkiline kõrge kallas hästi korrashoitud allakäiguga tuletab meelde paljude üteluse järele Krimmi lõunakallast. Ülendav on vaade merele, kus paistavad saarte siluetid. Siin kõrgel seistes on huvitav jälgida varjude mängu merel, mis vaheldub mitu korda päevas ja mis iseäranis ilus päikese tõusul, loodenemisel ja tormi ajal.

 Just Toila külje all asub Oru loss kena pargiga, milles võib leida pea kõikide kodumaal kasvavate puuliikide esitajaid ja mis praegu seltskonnale vabalt tarvitada.
 

Pargist läbi tõttab kiirel jooksul sügavas orus Pühajõgi ja voolab merde.
Ütlemata ilus loodus meelitas Toilasse juba ammu kirjanikke ja kunstnikke seda loodusilu nautima. Kuid mitte ainult kirjanikkude ja kunstnikkude tähelepanu osaliseks ei jäänud Toila. Kuiv osoonirikas õhk ja muud koha iseäraldused nii looduse kaunisuse kui ka kliima suhtes olid juba mõnikümmend aastat tagasi Tartu ülikooli professorite tähelepanu Toila peale pööranud ja õigusega nimetati Toilat juba siis õhukuurordiks.
Üksikud teadusemehed ehitasid omale siia kenasse männimetsa suvilad ja kasutasid suvist vaheaega siin puhkuseks ja kosumiseks. Hiljem, aastat 20 tagasi, ehitas Peterburi miljonär G. Jelissejev Pühajõe kaldale suurepärase lossi ja elas siin suvekuudel oma sõprade, Peterburi tuntud intelligentsi keskel. Veel hiljem asusid Toilasse suvitama Peterburi ja Moskva arstid, professorid, mitmesugused muud teadusmehed, riigimehed ja aukandjad. 

Igor Severjanin
Vene kirjanikkudest elasid siin viimastel aastatel F. Sologub ja Igor Severjanin, meie omadest H. Visnapuu, A. Gailit ja teised, kes nii proosas kui luules küllalt ei jõua kiita koha iseäralist kaunidust. 

Enamus rühmituse "Siuru" liikmeid on olnud sagedased suvitajad Toilas ja siin loonud kauneid luule- ja proosapalu Eestimaa kaunist loodusest.
"Siuru" , 1917 
Ülemises reas seisavad vasakult kunstnikud Peet Aren, Otto Krusten.  
 Alumises reas istuvad vasakult Friedebert Tuglas, Artur Adson, Marie Under, August Gailit, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu .











Mitu head aastat suvitas Toilas ka unustamata Eesti Vabariigi rajajate väljapaistvam liige Jaan Poska.
Toila kui kuurordi otstarbekohasuse tõendusena võib nimetada seda, et aastat 20 tagasi G. Jelissejevi poolt dr. Rosendorfi soovitusel ruumikas sanatooriumihoone ehitati ja tarvilise sisseseadega varustati, nii et sanatoorium pea oma heategevale tööle oleks võinud asuda, kuid arusaamatuse tõttu likvideeriti hiljem see asutus. Võib loota, et tähendatud idee millalgi teostatakse, kui leidub ettevõtlik energiline arst, kes asja juhatamisele asub.
Praegu ei saa Toilat suvitajaile soovitada kui tähtsat kuurorti igasuguste mõnusustega, soovitada võib teda aga julgesti isikuile, kes janunevad rahuliku puhkuse järele pärast mitmesuguseid linna askeldusi. Nõrgenenud organismiga inimesed leiavad siin kosutavat õhku, rahu ja rammusat toitu, võivad siin puhata nii hingeliselt kui kehaliselt.

Soodsas kliimas kosuvad õige ruttu need, kes raskeid haigusi põdenud, leiavad kergitust verevaesed, kroonilise mao- ja muude sisemiste haiguste all kannatajad, ergu- ning südamehaiged. Haiged, kes vajavad veega arstimist, võivad soovi korral saada külmi ja sooje vanne meresoolaga, okase-ekstraktiga ja süsihappega. Arstirohud on saadaval kohalikus apteegis. Sealtsamast saab ka teateid arstide kohta, kes suvekuudel on valmis suvitajaid ravitsema.
Merevesi on selge, puhas ja soolane, sest pole suuremat mageda vee juurevoolu jõgede kaudu. Vee temperatuur on 15-18 kraadi. Õhu temperatuur on päeval soe, õhtutel, eriti peale vihma, vahel alla keskmise, mispärast on soovitav suvitajail soojemad riided kaasa võtta.
Toitluse küsimus on Toilas võrdlemisi lahe, sest toiduaineid nagu piima, võid, mune jne saadakse odavalt esimestest kätest, kuna liha ja aiavilja toimetavad suvitajaile koju kätte ettevõtjad. Lähedal olevaist taludest saadakse soovi korral alati ühe aja sama lehma piima, mis iseäranis tähtis on laste toitmisel.


Lõbustuste eest hoolitseb kohalik seltskond. Asub ju kesk suvituskohta ruumikas seltsimaja, kus pidusid toime pannakse kohalikkude asjaarmastajate ja sissesõitnud artistide poolt eesti ja vene keeles. On oma puhkpillide orkester, mis asutatud umbes 60 aastat tagasi.


Ei puudu ka võimalused jõel õngitsemiseks, metsas jahipidamiseks ja merel sõitmiseks kas purjekal või mootorpaadis.
Kiriku sõpradel on tarvitada kohalikud luteri ja apostliku usu kirikud, kus jumalateenistusi peetakse eesti ja vene keeles igal  pühapäeval.

Kõige selle juures, mis Toila suvitajaile pakub, ei nõua ta neilt kuigi suurt ainelist kulu, sest umbes 60 suvilat, mis Toilas väljaandmiseks on olemas, on varustatud tarvilise mööbliga, köögi-  ning lauanõudega ja ei ole mitte kallid.
Suvitajate kohale sõidutamiseks ootavad Jõhvi jaamas ühe- ja kahehobuse voorimehed, keda ka enne võib välja tellida telefoni ehk telegraafi teel Toila postkontori kaudu suvituskoha Heakorra Seltsilt. Kui sõitja pole jõudnud hobuseid tellida ja neid ka jaamas ei juhtu saadaval olema, siis võib Jõhvi hobuse-postijaamast saada kas hobused või auto.

Kõigist ülemaltoodust selgub, et Toilal tema loodusliste ja kliimaliste iseäraldustega kuurordi tulevik veel ees on, kuid ta võib juba praegugi olla kenaks puhkekohaks igaühele, kes soovib suve mööda saata mereranna vabas looduses.

Üksikasjalisi teateid suvituskoha üle annab Toila Heakorra Selts, Toila kaudu.

Koostanud E. Rosenberg
Rakvere 1923

Tuesday, August 7, 2012

Waba Maa 1922

Toila

Toila asub Virumaa mererannal 18 versta Jõhvi raudteejaamast kaugel. Tee viib sinna läbi laua metsa ja kui saab sellest läbi, tundub kohe, et oled sattunud kui uude idüllilisse ilma, mis eraldatud muust ilmast. Nii iselaadiline paistab kogu ida maastik. Ilusamad pildid avanevad Pühajõe kallaste ümber, mis Severjanini poeeside  läbi tuttav. Jõgi jookseb sügavas orus, jookseb kohinaga nagu ei jookse  ükski kodumaa jõgi peale koskede. Mäekallakud kahel pool jõge tuletavad elavalt meelde "Liivi Schweitsi" Lätis Segevoldi ümbruses. Mõnes paigas tõuseb paekallas jõevoogudest seinana ja ühe niisuguse seina kohal üleval on ilus Vene vürsti Jelissejevi loss, mis stiili ja ümbruskonnaga kokkukõla poolest vaatamisvääriline.
Toila vaade. Ca möödunud sajandi algus.
Merele laskub kallas kohati äkiliselt paesinana, mis umbes 150 sülda kõrge. Kaldajalale on meri kuhjanud aastasadade jooksul suurd kivide kuhjad ja vaod. Ju ilus on seal meri, et ei tunne ära meie Läänemerd, mis muidu igalpool sünk nii Pärnus, Haapsalus, Soomemaal kui ka Tallinna ümbruses. Seal ainult võib näha, et põhjendatud on Severjanini ülistus Läänemerele, et ta olla "meeldivam, meeldivam kõigist meredest."
Supelrand on Toilas ka väga hea, sest keskmine veetemperatuur supelushooaja kohta on 18 kraadi.
Suvimaju on Toilas veel vähe, kuid korteripuudust pole seal siiski. Ja elu ei tule kallim sugugi, kui mujal, võibolla tuleb ehk odavamgi kui Naroova-Jõesuus.
Toilale kui suvituskohale võib eeldada ilusat tulevikku, kuid samuti huvitav oleks ta ka õpi- ja lõbureisijatele - mulje, mis Toilast kaasa viid, on unustamata.
Lõpuks veel Jõhvi alevist mis asub paar versta Jõhvi jaamast kaugel. See on kasvav alevik, kus tähelepanemiseväärt kohaks on edn. Jõhvi mõisa, praegu aelviku park, mis rikas kõnniteedest igivanade pärnapuude all.
Alevis leidub uuestiavatud eeskujulik korralik võõrastemaja "Toila, mille järele reisijad seni puudust tundsid.

Waba Maa, nr. 162 15. juuli 1922

Toila noored 20. sajandi I veerand.



Voka suvituskoht

Voka, mis asub Eestimaa rannaplatoo ühel kõrgel kohal, on rikas igast liiki ja pakkuma sedaviisi mitmelaadset ainet ühteaegu esteetilis-kunstiliseks naudinguks kui ka teaduslikuks stuudiumiks - seda nii maastikumaalijale, loodussõbrale kui ka uljastele turistidelegi. 250-300 jala kõrgusel merepinna kohale ulatuva järsus kalda pangas paljastuvad siin nii pae-, savi kui liivakivikihid ja loodusjõud on aastatuhandete vältel sellest välja murdnud rahne, mis nüüd veepiiril lamamas. Siin-seal näeme kiirete ojavoolude poolt maapinda uuristatud sügavaid ürgorge, kus geoloogi silm märkamas maa-mereprofiile ning millede ülirikas vegetatsioon paelumas maalijaid.
/.../ Mõned paigad meenutavad siin miniatuurselt Rugenda ürgmetsastseene, mõned aga kohtasid Pitka ja Uttenwalli ümbrusest /.../

Üht jalgteed, mis kulgemas piki kaldajärsakut üle Middendorffi panga (Middendorffs-Höhe, mis on olnud kuulsa Siberiuurija lemmikpaiku) lääne suunda, jõuame 3-tunnise jalutuskäigu järel Oru meiereini (Meirei Orro).
Üks pea 12 jala kõrgune ning 25 jalase läbimõõduga rändrahn on tähistamas seal Pühajõe orgu ning kohe selle järel aga üks võimas jalakas pakkumas (oma 50 jalase läbimõõduga) rändajaile kaitset ja varju.

Kahe tunni järel jõuame Toilasse, kus on võimalik ronida 300 jala kõrgusele ulatuvale järsakule /.../
Vaatepilti võib mõnes suhtes võrrelda kaljudega Elbe ääres, kusjuures siinne vaade siiski võimsam ja seda eriti päikeseloojangul, mil õhtupuna peegeldub merepinnalt. Rändaja võib leida siin puhkekoha, maitsekalt kujundatud pavijonist, kuna romantiline park on kulgemas poolmetsikuna piki kaldaäärt.

Kui minna veel veerand tunni jagu edasi, näeme kaljukünkalt mere kohale ehitatud mehhanismi, mis on mõeldud rannalt küttepuude vinnamiseks - veeraks üle selle jooksva tugeva topeltketiga /.../
Edasi jõuame platoopealset jalgrada pidi lubjaahjuni, mille tarbeks see küttematerjali ülesvinnamise mehhanism mõeldudki. Kohe selle taga veevaeseks tõmbuv, kuid kevadeti ning sügiseti küllalt kahe joana 200 jala kõrguselt alla mühiseb. 

Veel tunnike matkamist ning te jõuate Sakale, kus etteulatuvale kaljurannale ehitatud maitsekas suvemaja, kust avanemas kaunis vaade nii merele kui romantilisele mõisapargile./.../

Nii, et kui Vokalt lääne poole liikudes võib patisaks saada elamuse eelkõige suurejoonelisest loodusest, siis Vokal saab paeluma teda eelkõige romantistlikus vaimus rajatud park koos aiaga; ka võib leida ta siinse külalislahke pere poolt lembet vastuvõttu. Too, kes aga salongielu ihkab, peab liikuma ida poole - Sillamäele või Merekülla /.../
Sillamäel on nüüd 15 puidust suvemaja ja lisaks majandusehitisi, Merekülas on neid 30 ringis - kõik nad on maitsekalt ja soliidselt ehitatud ning seetõttu hinnas. Uus salong avas uksed alles selle hooaja algul, kusjuures avamist tähistati balli ja tulevärgiga.

"INLAND" 28. juli 1852 (kirjaviis muutmata)
(tõlge)

Friday, August 3, 2012

Mõisad

KONJU mõis (Raustfer)

Konju mõis pärineb 17. sajandi esimesest poolest. Läbi kahe sajandi kuulus von Pröbstingite perekonnale. 1826. aastal müüs ooberst Friedrich von Pröbsting mõisa 73 000 rubla eest Peter Benjamin Michelsinile. 1833. aastal läks mõis edasi Benedich Crameri valdusesse. Kuid juba 1841. aastal oli Konju mõis uuesti müügis. Selle ostis kapten parun Otto von Rosen. Rosenite valduses püsis mõis kuni 20. sajandi alguseni. Lihtne ühekorruseline puidust kelpkatusega hoone pärineb just nende ajast. Mõisa viimased omanikud olid Sofie Jermolow (sünd von Rosen) ja Katherine von Baer (sünd von Rosen).
Konju mõisa pehoone on hävinenud. Osaliselt ümberehitatuna on säilinud elegantne kuivatihoone.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.


Peahoone säilunud osaliselt. Tänapäevane ehitus on väiksem ühekordne puithoone, mis kaetud tõrvapappkattega lameda kelp katusega. Varasem kõrge viilkatus, samuti kogu kõrge pealisehitus hoone keskel risti pikiteljega on hävinud. Alles on üks algsetest ukseavadest tagafassaadis: lameda kaaravaga ja valgmikuga uks. Hoone pärines enne kaasaegseid ümberehitusi XIX saj. II poole keskelt, kuid temas leidub veel osi vanemast ehitusperioodist: võimas korsten (algselt mantelkorsten?), mis väljub katusele massiivse korstnapitsiga, kaunistatud karniisidega. Selle vanema hoone vundamendiosi leidub ka hoone pikendusel. Hoone osalt korteriks, osalt tühi, rahuldavas seisundis. Kõrvalhooneid rikkalikult, kuid enamus varemeis või ümber ehitatud. Olulisemad on:
Hoonetegrupp, milles ait-kuivati. Neist ait (?) kujutab endast pikka paekivist krohvimata ehitust, millel laastukatteg kelpkatus, lihtsa, laia räästakarniisiga. Hoone esiküljel kaaravaga uks ning keskosas kõrgete kaarsillustega neljale neljatahulistele tulpadele toetuv kaaristu. Hoone võib pärineda
XIX saj. II poole algusest. Selle hoone vasakule otsale ilmselt veel XIX saj. II poole keskel või lõpul Püstitatud pealisehitus, mis muutunud iseseisvaks, imposantseks historitsistlikuks ehituseks, teostatud pseudoklassitsistlikus laadis. Hoone on kuivati, kolmekordne, ruumidega ka lakas. Alumised kaks korrust kujundatud rusteeritud seinapinnaga ning lõpetatud laia, liigendatud vahevööga. Ülakorrus kõrge, omab esi- ja tagafassaadil nelinurksaid suuri aknaid või petikuid. Otsafassaadis samad aknad kas suurte ja kõrgete petikutena või kitsaste, kõrgete akendena, kaetud kõrge kaarsillusega. Akendel ja petikutel laiad, profileeritud ehisraamid. Hoone lõpetab viilkatus, mis toetub kogu ehitust ümbritsevala laiale ja tugevalt eenduvale profileeringuga ning jõulise hammaslõikega kujundatud karniisile. Kuivati paikneb pargi keskväljaku suhtes aktsenteeritult. Ehitus halvas seisundis, ümberehitamisel.
Laudad moodustavad suure ehi tusrühma, kus leidub XIX saj. keskelt paekiviehitusi kuni sajandi lõpu maakivi ja paekivihooneteni. Valdavalt kas rekonstrueeritud või varemeis.
Sepikoda on maakivist krohvimata ehitus, mille nurgad ja akende-uste avad lao tud paekivi st. Hoonet katab madal, kaasajal eterniitkattega viilkatus. Ehitus pärineb XIX saj. lõpust.
Rehi on väga suur paekivist krohvimata seintega hoone, kaetud laastukattega kelpkatusega. Seintes tuulutuspilud. Hoonele on keskosas risti juurde ehitatud lahtise läbikäiguga juurdeehitus, mille laiade paekivitulpade vahed täidetud. Püstlaudistusega ehitust katab madal viilkatus. Hoone algne osa ilmselt XIX saj. II poole keskelt.
Park asub peahoone küljel ning on avara, hõreda istutusviisiga. Omab vabakujulise planeeringu, avara ovaalse väljaku keskel, mis orienteeritud ait-kuivatile. Peahoone ees seevastu asus ehisaed, piiratud puudest. Neid ka majandushoonete piirkonnas. Valitseb saar, vaher, ei puudu ka kuused. Park võib pärineda XIX saj. II poole keskelt, maha jäetud, kuid rahuldavas seisundis. 
Külastatud ja pildistatud 1972. aastal.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv 
http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=198

Foto portaalist Eesti mõisad. Sügisel 1999.

Rohkem pilte: http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary


PÄITE mõis  (Peuthof)

Esmateated Päite mõisast pärinevad 1534. aastast. Läbi aegade on mõis kuulunud Narva Jaani kirikule.

Peahoone on hävinud, varemetest järeldub, et oli väiksem kivihoone.
Kõrvalhooned samuti kõik varemeis või jäljetult hävinud kruusakarjääri rajamise tõttu. Olulisemad ehitised on:
Ait -ühekordne kõrge paekivihoone, krohvitud välisseintega, oli kaetud S-kivikattega kelpkatusega, omades profileeringuga räästakarniisi. Kogu ehituse esikülje moodustab 3 avaga kaaristu, mis ühe avaga avaneb ka hoone külgedele. Kõrge kaarega sillused toetuvad neljatahulistele tulpadele. Hoone otsafassaadide seinapinnad liigendatud kahe suure nelinurkse petikuga.
Hoone kordab Olgina mõisa samalaadset aita, pärineb XIX saj. I poolest. Kaasajal varemeis.
Laut - moodustab range, neljalt küljelt hooneatatud ruudu, sisehooviga. Kaasajal ulatuslikult ümber ehitatud.
Tuulik - suurem kooniline hollandi kivituulik, omab 4 korrust.
Kaasajaks säilunud tuuliku müürid. Võib pärineda XIX saj. keskelt.
Park on väike, oli ilmselt vabakujuline. Osa hävinud karjääris, osa metsistunud, puud valdavalt hukkunud.
Külastatud ja pildistatud 1976. aastal.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv
http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=215

Pilte vaata http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

PÜHAJÕE mõis (Pühhajöggi)

Karjamõis: Föhrenhof

Esimene asula Toila vallast, mis kanti 1241. aastal "Taani hindamisraamatusse", oli Pühajõe küla, suurusega 6 adramaad (tol ajal tähendas see kuut talukohta).
Pühajõe mõis rajati 17. sajandi algul ning see kuulus tollal von Weyrauchidele. 1797. aastal müüs kubermangusekretär Friedrich Wilhelm von Weyrauch Pühajõe 27 500 rubla eest major Gustav von Wittele. Peale Witte surma 1805. aastal müüsid tema tütred Catharina Dorothea ja Anna Elisabeth mõisa Alexander Johann von Baranoffile. 1848. aastal ostis mõisa 20 000 rubla eest August Otto von Maydell. Kuid juba 1853. aastal müüs von Maydell Pühajõe kapten parun Otto von Rosenile.
Rosenite omanduses püsis mõis pea uue sajandi alguseni. 1897. aastal ostis Peterburi suurkaupmees Grigori Jelissejev Pühajõe mõisa koos karjamõisaga ja kaks talu Pühajõe kaldal ning hakkas sinna rajama paleed.
See Peterburi arhitekt Gavril Baranovski projekteeritud loss valmis juba 1898. aasta lõpul ning sai hiljem tuntuks kui Oru loss.
1935-1936. aastal kohandati see kaunis itaaliapärane loss Eesti riigivanema suveresidentsiks. President Konstantin Päts suvitas siin mitmeid kordi. Lossi hävitasid 1941. aasta augustis taganevad punaarmeelased.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone on ühekordne väiksem puithoone, kaetud eterniitkattega lameda viilkatusega. Seinad vooderdatud laudadega, kuni aknalaudadeni. Püstvoodriga, kõrgemal rõhtvoodriga.
Hoone esiküljel väike kinnine klaasitud veranda viilkatuse all. Veranda, samuti ka peahoone viiludel ning räästastel rikkalikult puidust räästapitsi. Hoonet võib lugeda XIX saj.
lõpu historitsistlikuks ehitiseks, kasutusel elamuna ning on heas seisundis.
Kõrvalhooneid väikese mõisa kohta arvukalt, osa säilunud.
Valitsejamaja (1): väike ühekordne, kuid massiivne kivihoone, välisseinad krohvitud, omab seinaga võrreldes väga kõrge poolkelpkatuse, mis kaasajal kaetud eterniidiga. Hoone keskel mantelkorsten. Aknad algselt väikesed, pea ruudukujulised, ääristatud laiade ehisraamidega, otsviilus suur aegmantakna laadis lakaaken. Ehitust võib lugeda XI>X saj. vahetuse või alguse ehituseks.



Õlleköök (?) väike kivihoone, teostatud samas laadis nagu eelkirjeldatu (poolkepkatus, aegmantaknad viilus jne.). Võib hinnata XIX saj. alguse ehituseks.
Tall-laut moodustavad rühma kahest paralleelsest hoonest.
Ehitusaeg on dateeritud raidkiviga: 185l.a. Omasid algselt poolkelpkatuseid, seinad krohvitud. Hooned varemeis.
Kuivati: algne paekiviehitus dateeritud 1862.a. Sajandi vahetusel ümber ehitatud koos samas paikneva maakivist aidaga eklektilise stiili tunnustega.
Laut (?) - suur lõhutud maakividest ehitus, kaetud laastukattega viilkatusega, pärineb tõenäoliselt XX saj. algusest.
Park on väike, väheste puudega, mis aga paigutatud üksikute stiilselt valitud vabade gruppidena peahoone ees piklikul väljakul. Pärnade, vahtrate kõrval imposantsed lehisegrupid.
Peahoone ümber võis algselt olla ehisaed. Tegelikult on siin olnud mingi veel vanem park, mida tähistab väga vanade pärnade rida jõe oru kaldal. Alles 5 kuni 200 aasta vanust
puud.
Külastatud viimati 1975.a., pildistatud 1967. ja 1975.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv
http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=219

Käesoleval ajal on Pühajõe mõisas 7 elamut, elanikke on 16. 
Loe lisaks:  http://www.hot.ee/pyhaoru/id2.html

Pilte vaata: http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

TOILA mõis

Mõis asus praeguse Kohtla valla territooriumil.

Toila mõis rajati 17. sajandil. Kuulus von Schillingitele.
1744. aastal müüs Charlotta Amalia von Marselius (sünd von Schilling) Toila mõisa paruness Maria Rosenile.
20. sajandi alguses ostis mõisa Georg Julius von Dehn, kelle käes oli mõis ka võõrandamise ajal.
Hooned on valdavalt hävinenud.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone on hävinud, asub kaasaegse asundustalu kohal. Algne ilme ja suurus ei ole määratav.
Kõrvalhooneid üsna arvukalt, mitmed võrdlemisi hästi säilinud.
Laut - pikk krohvitud välisseintaga kivihoone, kaetud eterniitkattega, kõrge viilkatusega. Hoone ukse- ja aknaavad ääristatud eenduva laia telliskiviraamiga, mis meenutab ladumisviisilt kvaadreid. Aknad kaetud lameda kaarsillusega, lakaaken otsviilus kõrge kaarega sillusega. Ehitust võib lugeda XIX saj. lõpuveerandi eklektiliseks hooneks.
Üks pikk laudahoone ehitatud maa- ja paekivist segamini laotud müüridest, kaetud viilkatusega. Kaasajal tugevalt rekonstrueeritud.
Karjaköök -väike lihtne maakivihoone, algselt krohvitud seintega, omab katusekivikattega viilkatuse. Hoonet võib lugeda samaealiseks lautadega.
Park on väike lihtne, erilise planeeringuta hõre puistu mõisasüdames.
Pargis säilunud aga rida pärnadest, mis väga vanad (kuni 200 a.), seega mingi regulaarse pargi jälg veel XVII saj. Kõige võimsam pärn (hävimas) pargi nurgal.
Park halvas seisundis, risustunud, puid murdunud.
Külastatud viimati 1976.a., pildistatud 1974.a.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv
http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=232

VOKA mõis (Chudleigh)

Varaseim teade Vokast on aastast 1426, mil hulk Alutaguse külasid läks Kärkna kloostri valdusest Saksa Ordu Narva foogtkonnale, nende seas ka Kirivere - hiljem Voka küla. Voka mõisa kohta leiame esmakordselt andmeid Kollota nime all 1586. a. suurusega 7 adramaad.
1626. aastal ostis Voka mõisa Narva raehärra Johann Fock. Mõisa nimeks sai saksa keeles Fockenhof, millest ka eestikeelne nimi Voka.
1712. aastal asutati Vokka postijaam Peterburi-Tartu-Riia teele. Jaam paiknes algul Voka kõrtsis. 1715-1719 ehitati puust postijaama hoone.
 Suure Põhjasõja algaastail rüüstati Voka ümbruse maantee- ja mereäärne ala täielikult ning 1710. aastal puhkenud katk suurendas elanikkonna kaotust veelgi.
1726. aastaks oli elanike arv kasvanud ja seda eriti mujalt siia asunute arvel. Kirivere külas oli elanikke kokku 43.
1781. aastal ostis Voka mõisa koos Toila mõisa ja Oru karjamõisaga 85 000 rubla eest Kingstoni hertsoginna, Dorchesteri markkrahvinna paruness Elisabeth. Kingstoni hertsoginna Elisabeth sündis 1720. aastal šoti aadliku Thomas Chudleigh’ tütrena. Kõneosava ja kauni daamina tõusis noor neiu peagi kuningas Georg II minia Walesi printsessi õueneitsiks. Miss Chudleigh olevat olnud juhtiv moedaam.
Hertsoginna asutas Vokka viinavabriku ja apteegi. Tema ajal sai mõis esindusliku puithoonestuse ja 1787. aastal loeti Vokat seitsme kaunima mõisasüdame hulka. Rahva jutu järgi tahtnud ta koguni siia linna ehitada. Leedi valitsemisajal olevat Pühajõest ka ebapärlikarpe püütud. Voka ajajärgul laskis ta Inglismaal mahagonipuust korveti teha Katariina II-le kinkimiseks. Enne Peterburi jõudmist purunes laev Ingerimaa rannakaljudel ja selle 8 suurtükki tood i Voka mõisa. Hertsoginna suri 1788. aastal Prantsusmaal.
Mõisale ja vallale nõutas ta oma neiupõlvenime järgi nimeks Tšudleigh, mida kasutati 1917. aastani.

Voka mõis 19. sajandi keskpaigas
Voka mõisaomanik Peter von Wilcken ehitas Voka mõisa kivihooned. Nn. bastionid, millel asetsesid suurtükid, on uurimuste kohaselt rajatud juba Elisabethi ajal. Silmapaistvaim ehitis, Voka härrastemaja, on ehitatud 19. sajandi algaastail. Seda hoonet on loetud nii välis- kui ka sisearhitektuurselt ümbruskonna kauneimaks.
Voka mõisahoone oli üheks silmapaistvaks klassitsistliku arhitektuuristiili näiteks. See härrastemaja valmis 19. saj. algaastail. Vaatleja pilgule oli hoone avatud kõigist neljast küljest. Härrastemaja ette rajatud kunstlikel bastionidel asusid lafetid suurtükkidega. Hoone hävis 1944. aastal sõja käigus.
 

Mõisaomanik Nikolai von Wilcken jätkas mõisa väljaehitamist. Enamiku tuludest sai Voka mõis viinapõletamisest. 19. sajandi lõpul on mõisas peale viinavabriku töötanud tellisetööstus, vesiveski (mölder Magnus Adorf) ja meierei (esitööline Anette Viloter). Silmapaistvad tootmisharud olid mõisas ka karjakasvatus (angleri kari), pardi- ja kanakasvatus, aiandus, puukool, kalapüük, metsandus jne.
1848. aastal ehitati puust postijaama asemel kivist postijaam.
17. juunil 1817. a. peatusid Vokas keiser Nikolai ja tema abikaasa Charlotte´oma teekonnal Preisimaalt Peterburi. Voka mõisa all mere kaldal ühe kivi peal on tähed C.N.W. sündmuse tähistamiseks.
Eduard Gustav parun von Toll, kes kosis von Wilckeni tütre, peatus ekspeditsioonide vaheaegadel Vokas. Pärast Eduard Tolli hukkumist legendaarse Sannikovi maa otsingul elas siin tema perekond, kes viimati suvitas Vokas veel II MS aastail.


Praegu asub ühes endises mõisahoones trahter Mõisa Ait.

Peahoone on hävinud, alles vaid hoone vasakule tiivale ehitatud kolmekordne nelinurkne tornilaadne ehitus ning peahoone otsafassaadi seinaosi. Hoone oli suur, kahekorruseline kivihoone klassitsistlikus stiilis. Alumine korrus oli teisest, peakorrusest madalam. Säilunud fragmentide alusel omas hoone profileeringuga räästakarniisi.
Kõrvalhooneid arvukalt, mitmed säilunud võrdlemisi hästi, osa varemeis. Paiknevad peahoone suunas suunduva tee lääneservale reastatult või rühmas vesiveski juures. Olulisemad:
Valitsejamaja (?) on pikk ühekordne kivihoone krohvitud välisseintega ning katusekivikattega kõrge kelpkatusega, omab lihtsa räästakarniisi. Katusel massiivsed korstnapotsid. Hoo net võib lugeda XVIII saj. lõpu või mõnevõrra hilisemaks ehituseks. Temale XIX saj. lõpul liidetud esiküljele kaks väljaehitust tellistest, millede viilkatused ulatuvad põhihoone katusesse 2/3 kõrguselt. Otsviiludes sarikad ja penn avatud.
Ait-elamu(?) on pikk maakivist krohvimata seintega hoone, kaetud katusekivikattega viilkatusega, mis omab lihtsaid tuulekastilaadseid räästaltarniise. Otsviilud laotud tellistest puitvahvärgile. Võib lugeda XIX saj. lõpuveerandi ehituseks.
Laut moodustab ehitiste rühma, milles valitseb väga pikk maakivihoone, krohvitud välisseintega, kusjuures krohv kõiki kive ei kata. Viilkatus kaetud kaasajal katusekiviga. Hoone aknad lameda kaarsillusega. Ehitus võib pärineda XIX saj. lõpust, kuid temaga liituv väike paekivist krohvitud välisseintega tiibehitus on vanem, kuigi kaetud viilkatusega ning otsviil kujundatud vahvärgiga tellisseinana.
Vesiveski moodustab väikese hooneterühma, millest vanemaks võib lugeda paekivist veskihoonet, pärineb tõenäoliselt XIX saj. keskelt, teised lõhutud maakivist seintega hooned nooremad. Kõik varemeis. Veskijärv taastatud.S
Suvemõis rannaastangul on ühekordne krohvitud seintega kivihoone, mis võib pärineda veel XIX saj. I poolest, kuid sajandi lõpul omandanud viilkatuse (kaasajal kaetud laastuga) ning vahvärgile laotud tellistest otsviilud.
Park väga suur, istutatud pargi pool läheb sujuvalt üle pargimetsaks.
Suuruseks võib lugeda 20 ha. Planeering vabakujuline, kuigi äärealadel (mere suunal) ning bastionide juures alleede fragmente. Puistu kodumaistest lehtpuudest (pärn, saar). Üldiselt avara istutusviisiga, mis kujundab väljakuid.
Suurim peahoone taga, kusjuures väljaku külgedel rinnakul kaks paekivist laotud bastioni kahel pool peahoonet. Ühes bastionis suur võlvitud lagedega mõisakelder. Bastionidelt avaneb vaade parki, mis laskub oja suunas, mere suunal lõpeb park kõrge klindiastanguga. Pargis 2 hauaplaati mõisnike von Wilckenite lastele. Mõisa suunas maanteelt pikk lehtpuuallee.
Üle oja asub parkmets, looduslik männik. Pargi seisund ebarahuldav, võsastunud.
Külastatud viimati 1972.a., pildistatud 1971. ja 1972.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv
http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=241

VAIVINA mõis (Sophienhof)

Vaivina mõisamaad eraldati 1811. aastal Voka mõisast. Kuulus von Falckidele.
1858. aastal läks mõis edasi Carl Magnus von Falcki tütre Anette abielu kaudu von Hanttoffide omandusse. Viimaste valduses püsis 20. sajandi alguseni.
Mõisahooned on hävinenud.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.